Rubriik: Uudised

Kohtume Eduardiga aprillis tema stuudios, töökojas samal nädalal kui ta on läinud tegevteenistusest reservi- seekord teist ja viimast korda. Eduard on 2021 aastast käinud fotografeerimas mitmeid Kalevi malevkonna väljaõppe ja muid üritusi aga kes ühtlasi mäletab, et on olnud ka malevkonna pealik.

1. Millega Sa olen seni Kaitseliidus tegelenud?

Minu teenistus algas Eesti Kaitseväes 1992 aastal Kuperjanovi pataljonis üleajateenijana (ajateenistus Nõukogude armees), kus alustasin rühmavanemana ja edasi rühmaülemana kuni aastani 2004. Kursustest said läbitud vanemallohvitserikursus, allohvitserikursus ja siis ohvitserikursus- sellest ka auastmed nooremveebel, veebel ja lipnik. Hilisema teenistuskäigu raames lisandusid nooremleitnant, leitnant ja kapten.  Sealt edasi läksin Õhuväkke, kus tänaseks kolonel R.Valgega ehitasime koos üles Õhuväe väljaõppe,- ja treeningkeskust. 2007 aastal otsustasin minna reservi ja 9 aastat töötasin erasektoris erinevatel ametikohtadel. Olen proovinud kätt kinnisvarasektoris, töötasin ekspordivaldkonnas ning turvateenistuses aga varasem huvi tõmbas mind lennunduse poole. Huvitava töökoha sain Afganistanis Kabuli lennujaamas perrooniteeninduses, kus töötasin kokku 2,5 aastat. Peale seda veel samalaadne töö Tallinna lennujaamas ning katsetasin kätt ka ettevõtjana spordipoe avamisega, mis tookord ei osutunud edukaks. Seega 2016 aastal asusin tagasi teenistusse ja sedakorda Kaitseliidu Kirde maakaitseringkonna personaliülemana asukohaga Viru malevas seda kuni aprill 2020, peale mida töötasin veel mõned kuud Kaitseliidu peastaabi operatiivosakonnas.

Kaitseliitu asusin kõigepealt 2001 aastal Võrumaa malevasse ja 2005 aastal Kalevi malevkonda langevarjurite kaudu, kes suurema rühmana malevkonnaga liitus. Langevarjukoolituse sain teenistuse käigus Kuperjanovi pataljonis 2002. aastal ja kokku olen teinud 174 hüpet. Kalevi malevkonna pealikuna tegutsesin aastatel 2006-2008. Henry Reitelmanni toel proovisin mõista Kaitseliidu omapära, kuid olles tugeva kaitseväe taustaga oli mul keeruline lõplikult mõista kuidas käib töö vabatahtlikega.

2. Kuidas Kaitseliit ja Kalevi malevkond on nende aastate jooksul muutunud?

Kõigepealt on muutunud kaitseliitlase imidž kes pole enam vana, habemega, ülekaaluline ja napsilembeline. Selle kallal on pidevalt tehtud tööd nii Kaitseväes kui ka Kaitseliidus ja selle kaudu toodud alla ka keskmist vanust. Kindlasti on muutunud väljaõppe pool, mis on rohkem sõjaline ja eesmärgistatud, sisukam ning reaalsele olukorrale  vastav.

3. Millega tegeled tänapäeval?

Värskelt reservi minemisega saan nüüd täielikult pühenduda oma ettevõttele ja hobidele. 2017 aastal lõin oma brändi Don Design ja Decoration, mis teeb eritellimusel stende, 3D raamimist  erinevatele esemetele nagu medalid, särgid, diplomid, aumärgid, fotod ja muud kliendile väärtuslik. Tänaseks on minu portfoolios 105 sellist eritellimusel tööd ja iga kujundus on personaalne ning omanikule positiivseid emotsioone pakkuv- nähes nende esmareaktsiooni lõpp produktist paneb ka minul silma särama.

Teiseks tegelen fotograafiaga. Alustasin umbes 5 aastat tagasi looduspiltide tegemisega ja siis kui paar head tuttavat tunnistasid, et mul on selleks silma, olen nüüd aja jooksul ka tehnilised asjad ära õppinud. Algne eesmärk on olnud hetki jäädvustada- kolleege, erinevad väljasõidud. Kuigi arenguruumi on veel palju olen jõudnud fototeenuse pakkumiseni. Pildipankadesse materjali tootmine on samuti valdkond, mida arendan. Meeldima on hakanud ka portree- ja autopiltide tegemine aga üldiselt proovin protsessi käigus leida midagi ka oma hingele, midagi kunstilist. Kalevi malevkonna jaoks teen pilte heameelega, sest saan aru vajadusest ja saan ühtlasi olla kasulik malevkonnale.

Lisaks pakub mulle huvi filmindus ja amatöörnäitlejana olen saanud kaasa lüüa sellistes tuntud filmides nagu 2015 aastal „Vehkleja“ lauas peakohtunikuna, Nolani „Teneti“ filmis terroristina ja palju muud. Hetkelgi olen seotud ühe lühifilmi projektiga. Foto:   Filmivõtted “Seltsimees laps” 2016

4. Millised võiksid olla sinu jaoks Kaitseliidus järgmised aastad?

Isiklikus elus loodan ma hüpet loomingulises arengus tervikuna, mis on põimunud fotograafia, kujundamise ja raamimisega. Neid teadmisi, saan aga rakendada pildistamisel Kalevi malevkonna väljaõppel ja muudel üritustel, otsides ka enda jaoks  erilisi momente. Soovin panustada võimalikult palju kaitseliitlase ja Kaitseliidu terviku kuvandisse.                                                                                                                                                                                                                                                                            

17.-18. aprillil toimus Männiku lasketiirus ja Männiku laskeväljal kalevlaste relva- ja laskeväljaõppe.

Laupäeval korrati ja tuletati meelde eelmisel laskeväljaõppel õpitud oskusi ning teadmisi – relvaosade tundmine, ohutusreeglid relva käsitsemisel, salvevahetuse- ja tõrkedrillid ning laskeasendid. Kuigi paljudel õppel osalenutest oli Test 1 läbitud, siis tuli siiski paljusid asju meelde tuletada ning uuesti nii öelda „lihasmällu” juurutada. Seetõttu sooritasid päeva lõpuks kõik osalejad teadmiste ühtlustamiseks ja kinnistamiseks Test 1 ehk relva ohutu käsitsemise testi.

Väljaõppe teine päev keskendus Test 2 ettevalmistusele ning sooritamisele Männiku laskeväljal. Kuna õppel osalejate laskmistega seotud kogemuspagas oli väga erinev, siis tuli esmalt tegeleda relvade sisselaskmise ja rihtimisega. Test 2 ettevalmistuse hulka kuulusid ka drillid salvevahetuse ja laskepooside harjutamisega ning laskmisega erinevate kauguste pealt. Test 2 sooritus ise läks väga edukalt ning sai boonuseks kõigele harjutada ka vaata-pööra-lase põhimõtet.

Seekordne väljaõpe oli teine moodul neljasest laskeõppe tervikust ning selle sooritamine oli eelduseks, et võitlejad saaksid osaleda järgmises väljaõppe etapis, mille põhieesmärgiks on Test 3 ettevalmistused ja sooritamine.

Väljaõppe nädalavahetus oli küll väsitav ja pingeline, sest õpe oli meeldivalt intensiivne ja kogu koosseisult tähelepanelikust ning füüsilist vormi nõudev. Õppenädalavahetusel arvestati COVID-piirangutega ning väljaõpet soosisid ka ilus kevadine ilm ja temperatuur.

Foto: Eduard Iganus

Vestlesime varakevadisel 15 aprilli õhtupoolikul Harjumaal Henry koduterrassil ja rääkisime kohvitassi kõrval Henry tegevusest Kaitseliidus. 

1. Millega Sa olen seni Kaitseliidus tegelenud?

Liitusin juba 17 aastaselt Kaitseliiduga, sest olin õppimas merekoolis ja mul oli militaarhuvi. Sellest on tänaseks 23 aastat möödas.  Oma kursusekaaslase kaudu Saaremaa malevast kuulsin kuidas ta sai tegeleda relvade ja laskmistega ning soovisin ka ise sellega lähemalt kokku puutuda. Liitusin algselt Tallinna maleva Akadeemilise malevkonnaga, aga ei pidanud ennast piisavalt akadeemiliseks. Siis liikusin edasi Lääne malevkonda, mis nendel aastatel koosnes suuremalt jaolt vanemaealistest kaitseliitlastest. 2000ndate algusel liikusid kuuldused, et senine peamiselt sportlastest ja veteranidest koosnev Kalevi malevkond võidakse pealiku puudumisel liita mõne teise malevkonnaga. Sellest ajendatult sai aktiivsemate kaitseliitlaste ja juba toimiva sõpruskonnaga tollasele Kalevi malevkonnale elu sisse puhutud. Hakkasime üheskoos üles ehitama rohkem sõjalisemat ja korrakaitsefunktsiooni kandvat üksust, kus alates 2002. aastast sai minust selle kompanii ülem. Meile võimaldati head väljaõpet nii Taanis kui Soomes ning Tallinna linn toetas  varustusega. Sellist korrakaitsekompanii ülesannet täitsime kuni 2008. aastani. Suurimaks proovikiviks võiks pidada 2007. aasta aprillikuu rahutusi, mille detailid ei kannata trükipressi. Sealt edasi on paljud head malevkonna kaaslased suundunud teistesse lahingkompaniidesse ja mitmed neist on vahetanud lõpuks isegi malevkonda- pean tõdema, et sellest on väga kahju.

2008. aastast alates sai minust ametlikult malevkonna pealik ja seda kuni 2018 aastani, eelnevalt täitsin veel pealiku kohusetäitja rolli. 2010-2011 aastal läbisin Kaitseliidu koolis Reservohvitseri kursuse ja minust sai lipnik. 2013 aastast tekkis Kaitseliidus vajadus isikukaitserühmale, millel on 2 peamist ülesannet: olla maakaitseülema lähikaitsemeeskond õppustel, üritustel, kohtumistel ja paraadidel ning turvata VIP visiite. Selle meeskonna juhtimise ja tagamisega tegelen ma tänapäevalgi ja nüüdseks on meil koostöö juba teise Kaitseliidu ülemaga. Selle sama rühmaga oleme taganud julgeolekut erinevate riigipeade visiitidele: kuninganna Elisabeth II ja prints Philip visiit; USA presidentide George Bushi ja Barack Obama visiit; Suurbritannia peaministri visiit ja taganud julgeolekut ka NATO tippkohtumistel. Lisaks sellele olen mina ja meie teised tublid meeskonna liikmed instruktoriteks juba aastaid nii valveüksuste kui ka muid erioskusi vajavate üksuste väljaõppel.

2. Kuidas Kaitseliit ja Kalevi malevkond on nende 23 aasta jooksul muutunud?

Mõlemad on nende aastate jooksul väga palju muutunud. Ma ütleksin, et malevkond on muutunud palju teovõimelisemaks kui see oli varasematel aastatel. Kaitseliit on muutunud sõjalise väljaõppe ja kompetentsi osas oluliselt paremaks. Aga mida peab tõdema on see, et varasemaga võrreldes on ära kadunud tihe seltsielu nii maleva kui ka malevkonna tasandil. Ma pean selliseid üritusi aastapäevad, suvepäevad, seminarid ühtsema meeskonnatunnetuse hoidmiseks oluliseks.

3. Millega tegeled tänapäeval?

Lähikaitsemeeskond on Kaitseliitu panustamisel minu jaoks seni number üks. Enne koroonat toimus meil selliseid olulisi isikukaitse tagamise üritusi 8-12 korda aastas. Viimasel aastal oli seda oluliselt vähem, aga loodame olukorra normaliseerumisele. Lisaks eelpool mainitud instruktoriks olemine. Oma põhitöö kõrvalt on mul veel abikaasaga koos teatrietenduste lavastamise ja esitamise produktsioonifirma.

4. Millised võiksid olla sinu jaoks Kaitseliidus järgmised 23 aastat?

Ise näen ennast isikukaitse ülesannet täitmas veel vähemalt kuni 50 aastaseni sest siis tuleb endale aru anda, kui palju ma olen võimeline edasi „põrkama“. Peale seda arvan, et täidan sõjaaja ülesannet kuskil staabis.

 

Laupäeval,27.märtsil, viidi Männiku lasketiirus läbi kuulipilduri MG-3 väljaõpe.

Arvestades praegust piirangute olukorda sai väljaõppel osaleda 4 lahingpaari ehk 8 võitlejat ja 2 instruktorit. Õpe hakkas relvaosade tundma õppimisega, sest MG-d sai korduvalt lahti võetud ja jälle kokku pandud. Sellele järgnesid drillid lahingpaaridena st kuulipilduri ülesanded ja kuulipilduri abi tegevused. Läbi mängiti tõrgete eemaldamine, sihiku kauguste muutmine ning moonalindi ja vintraua vahetus.

Peale kuiva trenni sai samu tegevusi proovida maastikul ja lahingpaaridena söösta-kata  harjutamisel. Väiksema õppegrupi puhul omandati oskusteavet ladusamalt ja kiiremini, mis muidu vastava väljaõppe harjutamisel võtab aega päevi. Meeleolu hoidis üleval sõbralik ja toetav seltskond ning motiveerivalt mõnus kevadilm.

 

Aasta alguses korraldas Kaitseliidu Kool allüksuse ülematele mõeldud kursuse „Sõjapidamine talvetingimustes“, millest võttis osa ka kaks Kalevi kergjalaväekompanii liiget. Et jaanuari lõpp ja veebruari algus paistsid sellel aastal silma lumerohkuse ja talviselt kargete miinuskraadidega, siis said kursusel osalejad panna proovile nii oma varustuse, füüsilise võimekuse kui vaimse valmisoleku rasketes oludes toime tulla. Kursuse vältel prooviti ära mitmeid erinevaid liikumisvahendeid (suusad, patrullkelgud, räätsad, mootorsaanid), õpiti oma „laovarustust“ uue nurga pealt kasutama ning kirsiks tordil oli karastav suplus tiiki raiutud jääaugus.

Jaanuari lõpus toimunud õppenädala keskendus pigem erinevate varustus- elementide ja olukordade katsetamisele, sest suuskadel täisvarustuses maastiku läbimine nõuab nii harjumist kui harjutamist. Kiiresti sai selgeks, et tavaoludes erinevad mugavustegurid stiilis „kes neid sokke ikka viitsib vahetada?“ või „küll ma tunni-kahe-kuue pärast oma kolm küpsist ära söön!“ muutuvad külmade ilmadega kiiresti hädavajaduseks, et vältida külmakahjustusi ning tagada üksuse võitlusvõime. Rolli ei mängi mitte ainult üksuse pädev juhtimine, vaid ka üksikvõitleja oskus ja valmisolek ebamugavas olukorras toime tulla.

Veebruari alguses toimunud nädalavahetus keskendus õppele maastikul ning kursusel osalejad pidid tegema oma jaoga vastasele varitsuse ja korraldama krõbedas külmas asjakohane ööbimine oma üksusele. Õppurid said omal nahal tunda, et värskelt sadanud põlvekõrguses lumes taktikaliselt liikuda ja toime tulla nõuab vilumust.

Kursusel kogetu põhjal võivad osalenud kalevlased öelda, et sellistes olukordades on meeskonnatöö ja -tunnetus määrava tähtsusega.

       Pilt termokaameraga

Kaitseliidu kooli Facebooki postitus: https://www.facebook.com/kaitseliidukool/posts/3704364996310612

The hard lessons learned over centuries of battlefield healthcare were all but ignored until a landmark paper appeared in a 1996 issue of Military Medicine. Previously, military guidelines for trauma management mirrored tactics used in the civilian sector. Initiated by the elements of the Special Operations Command, the new strategies outlined in 1996 were collectively referred to as Tactical Combat Casualty Care (TCCC). SFC Robert Miller (Retired)

Minu meditsiinihuvi juured said sügavamalt mulda oma kompanii koosseisus laskursanitarina lahingtandril olles. Olles oma erialalt jurist mitte meedik, ning aastakümneid juristina tööl, tundsin, et pelgalt laskursanitarikursustel õpitud teadmised ei ole sugugi piisavad. Mida aeg edasi, seda kindlamaks sai ka teadmine, et ühel päeval asun õendust õppima. Nüüd, kuus aastat hiljem, olengi õenduse eriala neljanda kursuse tudeng ja töötan Põhja – Eesti Regionaalhaiglas abiõena. Tõsi, sellele eelnesid mitmete aastate vältel õpingud ka parameedikukursusel ning erinevatel sõja- ja katastroofimeditsiini kursustel Kaitseväe Akadeemias. Ühel kenal hetkel kaasnes õpingutega ka kompanii meediku ametikoht, mis omakorda andis kindla teadmise ja tõuke, mis seal salata, ka otsese vajaduse õenduse eriala omandamiseks.

Mida kätkeb endas sõjameditsiin? Haavatu käekäik sõltub väga palju just haiglaeelsest esmaabist ja seetõttu esmaabi andja väljaõppest. Lahingsituatsioonis ei pruugi see esimene abiandja olla sugugi meedik (laskursanitar, ammugi mitte rühmaparameedik), vaid just lahingpaariline või sõltuvalt olukorrast haavatu ise. Kui tsiviilsüsteemis on meedikute missiooniks kannatanule abi andmine, siis lahinguolukorras peavad meedikud lisaks kannatanu käsitlusele tegelema ka üksusele antud ülesandega. Teisisõnu on haavatu lahingsituatsioonis nii meditsiiniliseks kui ka taktikaliseks “probleemiks” ning tagada tuleb nii abi kannatanule, uute haavatute tekke vältimine kui ka lahingülesande täitmine.

Kompanii meedikuna on minu ülesandeks tagada oma kompaniis sõjameditsiini toimimine üksikvõitlejast kompanii meedikuni jõudmiseni ning sealt edasi juba haavatu või haigestunu edasi toimetamine kõrgemasse etappi. Samuti meditsiinitaktika- ja meditsiiniõpete läbiviimine üksusele. Lisaks õppuste raames lahingvigastuste läbimängimisele ning mängulise haavatutele abi andmise on minu ülesanne koos arstiga õppuste eel võitlejate tervisekontrolli läbiviimine ning õppustel reaalmeditsiini tagamine ning vajadusel ka esmaabi andmine (õppustel tekkinud traumad, terviserikked – nt meniskivigastused, nikastused, põrutused, allergilised reaktsioonid, ka dehüdratsioonist tekkinud terviseprobleemid, vms). Üheks heaks näiteks on 2017 aastal toimunud õppus HUNT, kus dessandiga Naissaarel olles sain rännaku ajal teate, et eespool on ootamas haigestunu. Tegemist oli üpriski sooja ilmaga vaatamata õppuse toimumise ajale ning võitlejate ülekuumenemine ja vedeliku puudusest tingitud probleemid olid kerged saabuma. Jätsin oma suurema kandami maha ja asusin hädavajalikku meediku varustust selga haarates kiirelt teele. Umbes kilomeetri möödudes nägin ühtäkki eespool metsas puude vahele pargitud veoautode kuju. Mõtlesin, et ometi jõuan pärale, aga imelik – saarele ikka üksuse veoautoga ei tulda ja saare enda veokid ei saa seal olla. Ka ei ole sealsed veokid justkui päris sellised. Järgmisel hetkel vaatasin, et no ei ole autot. Veidi hiljem nägin uuesti suure veoki kuju ja siis see kadus taas. Et selle vahemaa läbimisel haigestunut ikka veel ei leidnud ja tundsin, kuis keha meeletu kiirusega kuumeneb, peatusin, et tema asukohta täpsustada. See mind ka päästis. Sain kiivri peast, et end maha jahutada ja aega, et puhata ning täiendavalt vett juua, misjärel taas abivajajani tõtata. Seega andis õppus mitu head õppetundi ja kinnitust õpitule. Sellise ilmaga rännates ja õppusel madistades peab kogu aeg ja vähehaaval vett jooma. Vee joomine alles siis, kui juba janu tunned, on hilinenud joomine ja ei pruugi enam päästa. Nii oli juhtunud ka võitlejaga, kellele appi tõttasin ning tema jaoks lõppes õppus evakueerimisega saarelt turgutamiseks juba kõrgemasse etappi. Teiseks õpetlikuks momendiks oli kogemus, et abi andjast ei ole kasu, kui ta abivajajani jõudes on ise ära kustunud. Lisakogemus oli aga nähtud hallutsinatsioon või miraaž, kumb see päriselt oli, ei oska ma tänaseni kindlalt öelda.

Tänase olukorra kontekstis saan aga hea näitena välja tuua eelmise aasta jaanuaris kompanii liikmetele läbi viidud õppusest lahingmeditsiinist keemia-, bioloogilise- või radioaktiivse saaste korral, kus õppisime arst-õppejõud Peeter Veiksaare käe all teooriat ning viisime läbi ka praktilise õppe kaitsevahendite kasutamisest ning haigestunute ja üksteise dekontamineerimisest ehk saastest puhastamisest. Tõsi, tänases COVID- 19 viirusest tingitud situatsioonis gaasimaske me kasutama ei pea, kuid esmased teadmised ja oskused kaitsevahendite kasutamisest kulusid mõne kuu pärast võitlejatel marjaks ära, kui nad sadamas abiks käisid kontrolli tegemas.

Lõpetuseks – kas ühest juristist võib saada ka meedik? Saan täna öelda, et jah, võib, ning üks eriala ei välista teist ega ka vastupidi. Miski pole võimatu, kui on tahtmine ja ideed, mida seada eesmärgiks, et siis, siht sirge silme ees, kindlalt selle poole liikuda. Ja kuskil pole kirjas, et selle käigus ei tohi sihte veidi kõrgemale seada ja kunagine esimene siht vaheetapiks panna.

24.02.2021 tähistasime Eesti Vabariigi 103. aastapäeva  kell 08.30 Kaitseliidu Tallinna maleva eestvedamisel Kalevi malevkonna mälestusmärgi juures Rahumäe kalmistul. Kalevi malevkonda esindasid kergejalaväekompanii rühmaülemad ning Naiskodukaitse, Kodutütarde ning Noorte Kotkaste esindajad.

Kaitseliit tähistab meie riigi sünnipäeva üle-eestiliselt valveseisakutega erinevate vabadusvõitlust tähistavate mälestusmärkide juures- pärjad või küünlad asetati  Tallinna maleva üksuste poolt Reaalipoiste monumendile, Kaitseväe kalmistule ning Maarjamäe ohvitseride mälestusmärgile. Lisaks sellele andsid  traditsiooniliselt uued liikmed täna hommikul varavalges maleva staabihoone ees truudusevande.

20.02.2021 anti Tallinna malevas 103. Vabariigi aastapäeva  rivistusel välja Põhja maakaitseringkonna (Tallinn, Harju, Rapla) võitlejatele sõdurite ja  noorem- allohvitseride auastmed ning KL teenetemärgid. Auastmed pani rinda kolonel Kalev Koidumäe ja tugev käepigistus Harju maleva pealikult  kol-ltn Eero Kinnunen’ilt. Kalevi malevkond sai juurde 12 kapralit ja 4 reameest. Palju õnne kalevlastele!

 

Foto: Eduard Iganus

Minu teekond Kaitseliidus sai alguse kui läksin Tallinna Teletorni juures toimunud Kaitseliidu perepäevale Noorkotkast poega saatma ja puhtjuhuslikult jäin Naiskodukaitse inimestega jutustama. Sattusin nendega räägitust vaimustusse ja rääkisin pehmeks ka oma ema, kellega saime 2013. aastal Naiskodukaitse täieõiguslikuks liikmeks, lisaks oli õde juba aasta varem liitunud.

Seda, et minust saab välikokk, ei oleks ma toona aga kõige pöörasemates unistustes suutnud ette kujutada. Kuid 2014. aastal „Naistelt naistele“ ürituse käigus supi jagamisel abiks olles sain tegutsemisest ja inimestega suhtlemisest sellise võimsa elamuse ning tekkis selge arusaam, et  see on minu valdkond. Hakkasin osalema välikoka väljaõppes ning 2016. aastal kaasati mind Ekströmi marsile suppi keetma umbes 400 marsist osavõtjale. Olin kohutavalt närvis ja ma ise tundsin, et kõik paljud asjad läksid untsu, aga teised olin nii toetavad ja minu tööga rahul, et Erki Vaikre veenis mind Kalevi malevkonna köögiülemaks hakkama. Tänaseks olen olnud välikokk 7 aastat ehk kogu oma Naiskodukaitse liikmeks olemise aja, ning Kalevi malevkonna köögiülem olen olnud 5 aastat. Alates 2020. aastast olen ka reamees ning saanud oma köögimeeskonnaga kaasa lüüa kõigil suurematel õppustel: Hunt, Siil, Põhjakonn. Üks seni ägedamaid kogemusi oli meil aga 2020. aasta Kaitseliidule pühendatud ETV hommikusaates „Terevisioon“ koos telekokk Wennaga koorest kanapastat küpsetada. Samuti meeldib mulle väga, et olen lisaks Kalevi malevkonna tegemistes kaasalöömisele olen saanud kaasa lüüa ka teistes üritustel (sh noorte riigikaitselaagrid, SBK toitlustamine, laulu- ja tantsupiduliste toitlustamine jne). Tänaseks olen ka Naiskodukaitse Tallinna ringkonna toitlustuse baasväljaõppe instruktor ning osalenud ka Naiskodukaitse Välikoka erialavõistlustel 2018. ja 2020. aastal.

Köögiülema roll on tegelikult väga vastutusrikas ja mitmekülgne ning igavust lihtsalt ei ole aega tunda. Ühest küljest tuleb õppuse ajal tagada toit ning organiseerida kõik sellega kaasnev – komplekteerida meeskond ja vajalik moonavaru koostöös oma üksuse ja tagalaga, kontrollida väliköögi varustust ning valmistada kõik õppuse toimimiseks ette, planeerida ülematega detailid (sh toidukordade aeg, väliköögi asukoht, menüü, vajadusel tagalatoetus jne). Hea valmisolek ja paindlikkus erinevateks juhtumiteks on väliköögi tegevuse planeerimisel ülimalt oluline, kuid minu jaoks on väliköögi kõige olulisem komponent meeskond. Väliköögi töö peab olema sujuv, meeleolu motiveeriv, tegevus süsteemne ja seda saab ainult hea meeskonnaga. Ma olen väga tänulik sellele köögimeeskonna „dream team“-ile, kellega olen seni saanud väliõppustel köögis toimetada. See tunne kiirgab ka meie töö tulemusse ja seeläbi püüame leida erinevaid võimalusi oma võitlejaid üllatada – kas siis kompanii talvepäevadel kaneelirulle küpsetades või õppuse raskeimal hommikul pannkooke vahukoorega pakkudes.

Väliköögi argipäev nõuab ääretult head ajaplaneerimist ja meie meeskonna töö algab reeglina mitu tundi varem kui teistel, sest kõik ettevalmistused nõuavad oma aja – pliit tuleb soojaks kütta, vesi tuleb soojaks keeta, toit valmis teha. Kuigi vahel on hommikuti varajane ärkamine raske, sest meie töö algab kl 3 või 4 hommikul, siis on päikesetõus on alati inspireeriv ning parim kompliment välikokale on see, kui putru söövad ka kõige nõudlikumad gurmaanid ja tullakse veel juurdegi küsima. Pärast söögikorda tuleb väliköögi meeskonnal hooldada kogu oma varustus ja teha juba ettevalmistused tulevasteks toidukordadeks. Väliköögis liigub aeg teistmoodi ja aega igavust tunda tõepoolest ei ole. Küll aga tekib olukord, et tavalisele 4-5-liikmelisele perekonnale enam süüa ei oska teha, sest metsas harjud ära suurte kogustega.

Minult on palju küsitud, miks ma seda teen – nädalavahetus kodus veeta on ju oluliselt mugavam. Aga mind motiveerivad need metsast saadud hetked – hetked, kui näed kaasvõitlejatel silmi särama löömas ja tänulikkust, millega nad sooja supi su käest vastu võtavad. See on see, mille nimel oled valmis taas hommikul koos esimeste päikesekiirtega ärkama ja uinuma kui öö on haaramas enda embusse. Ma olen õnnelik, et olen saanud anda enda panuse meie väikese Eesti heaks.

Sellel nädalavahetusel (6.-7.02.2021) toimus Männiku lasketiirus kalevlaste  relva- ja laskeõpe. See oli esimene osa 2021. aastasse planeeritud neljaosalisest relvaõppe ja laskeharjutuse seeriast, mille eesmärgiks on lihvida rühma tasemel võitlejate laskeoskusi ja relva käsitlemist erinevates olukordades.

Esimesel õppepäeval osales 20 võitlejat, kes jaotati oma oskuste põhjal kahte gruppi: algajad ja juba edasijõudnud. Selline jaotus andis võimaluse õpet läbi viia grupi taset arvestades spetsiifilisemalt ning jälgida terviseohutuse nõudeid. Õppepäeva loenguline pool toimus Männiku lasketiiru siseruumides ja käsitles põhitõdesid automaatrelva üldkirjeldusest ja ohutusnõuetest. Selle päeva praktiline osa keskendus aga relva kokku-ja lahtivõtmisele ning relva üldisele käsitsemisele: drilliti laskeasendeid, taktikalist salvevahetust, tegutsemist relva tõrgete puhul ning sihtimispunkti valimist.

Väljaõppe teine päev veedeti -10 kraadises Männiku välitiirus. Hommik algas iga võitleja automaatrelva sisse laskmisega ehk relvade rihtimisega, millele järgnesid laskeharjutused 50 m ja 100 m tiirus. Kuna õppegrupi oskused olid erinevad, siis tuli õppetegevusele läheneda mõnevõrra individuaalselt – kes õppis laskmise käigus arvestama oma hingamisrütmiga, kes proovis oma laskeasendit paremini kohandada ning kes lihvis sihtimise oskusi. Omamoodi väljakutse oli mahasadanud lumi, mis pakkus kalevlastele korralikku sumpamise võimalust erinevate laskekauguste ja sihtmärgi tulemuste vaatamiseks.

Pühapäeva õhtuks olid väljaõppes osalenud kalevlased väsinud, aga rahulolevad. Hea meel oli tõdeda, et igaüks omandas midagi uut ning parandas oma laskeoskusi, mis õigustas väljaõppe eesmärki. Üleüldine meeleolu väljaõppe lõpuks oli positiivne ja kokkuhoidev, sest üksteist aidati ja toetati terve õppetegevuse vältel. Kalevi maleva uued liikmed, kellele see oli esimene võimalus üldse sellisel väljaõppel osaleda, leidsid, et see nädalavahetus oli „väga äge!“