22-23 jaanuari nädalavahetusel oli võimalus Männiku lasketiirus rühma liikmetel end täiendada sõdurile vajalike oskustega.
Esimesel päeva õpe oli peamiselt teoreetiline, sekka ka mõned praktilised harjutused õues. Kõige esimesed tunnid olid side kohta. Kordasime üle käsiraadiojaama kasutamise ning tutvusime ka teiste Kaitseliidus kasutuses olevate sidevahenditega. Saime läbi proovida sidekontrolle, sõnumi edastamist ja põhilisemaid ettekandeid. Päeva teine oluline teema oli topograafia, kaardi ja kompassi kasutamine. Meile tutvustas kaardi lugemist ja kompassi kasutamist kompaniiülema abi Määrasime kaardil koordinaate ja õppisime õues ka lihtsalt suuna paika panemist.
Esimese õppepäeva viimase osa viis läbi kursuse ülem ja selle teemaks oli taktikaline kannatanu käsitlemine. Oluliste punktidena jäi meelde see, et olles teadvusel oled sina ise esimene, kes endale abi annab. Olgu see siis žguti panemine jäsemele või haavale surumine kehahaavade puhul. Abi andmisel tule all on kindel järjekord, mida peab järgima. Tegime hoolsalt konspekti ja esimese päeva lõpetas väike harjutus Männiku territooriumil, et teoreetiline ka praktiliselt kinnistuks. 
Teise päeva hommikul saime kursuse ülemakäest käsu patrullida Männiku lasketiiru ümbrust ja suunduda kaardi järgi meile antud koordinaatidele ülesandeid lahendama. Selleks moodustasime kaks jagu ja asusime teele. Ilm oli ilus ja ülesanded olid jõukohased. Harjutasime matka käigus käemärke ja erinevaid formatsioone. Saime matka jooksul kõik olla pointmanid ja kaardilugejad. Ülesandeid lahendades olime enda jaoülema valvsa pilgu all kenasti ringkaitses. Kõik sujus kuni 6-nda punktini. Sealt panime ikka täiesti lõunasse, seda sõna otseses mõttes. Ülesandeks oli hoida lõuna suunda ja meie täpsustavat infot küsimata võtsimegi sihi läbi metsa otse lõunasse. Seitsmes punkt aga oli ikkagi tee peal ja oleksime lihtsalt pidanud mööda teed lõuna poole minema. Õnneks ei olnud meie jagu ainuke, kes selle vea tegi ja peagi kohtusime teise jaoga, kes olid samamoodi eksinud. 
Lõpuks leidsime seitsmenda punkti ikkagi üles ja edasi läks põnevaks. Teada oli, et varsti on matka lõpp ja mingil hetkel peaks keegi saama haavata. Eeldusel, et saame ehk ise haavatu valida uurisime jao liikmete kaalunumbreid ja tegime juba plaane. Lumi oli maas ja matist kelgu tegemine väga mugav lahendus. Haavatut me valida ei saanud aga kursuse ülem oli siiski nii vastutulelik, et haavata sai kõige saledam. Haav oli sääres, kannatanu oli kontaktivõimeline ja sai ka ühele jalale kenasti toetuda. Toetusega toimetasime kannatanu ettemääratud evakuatsioonipunkti ja matk oligi õnnelikult sooritatud. Nüüd jäi veel vaid Männikule tagasi kõndida. Päev lõppes kokkuvõtete tegemisega. Foto: Päivi-Pääsu Kreutzwald-Prii
