Kalevi malevkonna patrullvõistkond koosseisus Margus Ots, Teet Leppänen, Marko Pikk ja Marek Soop said 13-16AUG lätlaste patrullikal Zemessardze Patrula 2026 üldarvestuses neljanda koha, välisvõistkondade arvestuses teise koha. Toetas Reimo Reitsnik. Kokku tiime 32 kuuest riigist, eestlastest ainis võistkond. Kalevi võistkond on seda võistlust varem 2 korda võitnud, sel korral osaledes neljandat korda. 
Margus Ots kirjutab: Kesise ettevalmistuse kiuste esimest korda elus neljanda koha osas isegi hea meel. Käsk ja olukord olid põnevad ja olukorrast ülevaate saamine nõudis ikka vaimset pingutust.” Esimene päev tegime staadionil “soojendust”, kus oli nii sidet, meditsiini, pioneeri kui ka drooniga pommitamist ja FPVd jm. Meelde jäid “türgi kükid” kus sangpomm pea kohal pidi püsti tõusma 60 korda ja samal ajal teine pidi poomil rippuma.
Siis algas öine orienteerumine võsas koos vastutegevusega. Stsenaariumi järgi pidime luurama dessandi vastuvõtmise baaslaagrit ja selle juhid hävitama. Meid transporditi nii auto kui ka kiirpaadiga.
Tore, et saan vanemast peast noorte äpardused ära teha. Saime öösel ületada lendmudaga järve, kus riided ja varustus veekindlas kotis kaelas. Liikusime kaelani lendmudas kui keegi soovitas kotti enda ees lükata ja siis kroolida, sest nii saab kiiremini. Rumala peaga kuulasin ja plumps vabastatud kotiots kerib lahti! Nii riided, saapad, seljakott ja selle sisu oli vett ja lendmuda täis.
Kaldale jõudnuna oli tiim vait kui sukk vaadates mind kogu varustust välja väänamas. Seda ei sooviks isegi vaenlasele.
Lugesin läbimärjana vappudes ja hammaste plagisedes tunde hommikuni; isegi kiirkõnd ei aidanud. Ps sealt saime esimese alavõidu kuigi Teedul õnnestus muda seest püssiotsaga mingi kalavõrk kaasa vedada.
Kunagiste võitude varjus olime eritähelepanu all, kuid tehtud vead tegid selgeks, et ülespoole asja ei olnud. Saime tagantjärgi teada, et meie vormi ja soorituste peale oli sõlmitud mitmeid kihlvedusid. Näiteks Ca 1,2 km kiirmarsi osas pakuti meie ajaks 10 min, kuid üllatasime kõiki ja tegime hoopis alavõidu 7:25 (järgmine tiim 8:07). 16,3 kg seljakoti plus relva, rakmete ja kolme täis salve kohta pole paha! Olin sel aastal keskmisest rohkem ja mitmekülgsemalt treeninud nii et nõrgema liikme asemel sain ise kellegi teise relva kanda ning utsitada! Vähendasin viimase 10a võlga, kus minu asju tassiti
Nagu alati saime hoo sisse lõpus, kus teised väsima hakkasid. Alavõidud tulid lisaks kiirmarsile ka kummiülikonnas gaasimaskiga kanderaamil haavatu tassimisest.Lõpus ikka hea tunne ja baasi kõrval pandud foodtrucki ümber käis suur vennastumine eri maade liitlassõdurite vahel! Füüsiline pool oli meil siiski väga tugev hoolimata mõne liikme majaehitusest ja seljavigastusest.
Oskused logisevad ja olime laisad õppijad. Kahjuks Eestis enam suuremaid patrullikaid ei korraldata ja pole kuskil harjutada. Nii Pitka, Utria kui ka Põrgupõhjat enam ei toimu. Lätlased puhuvad aga enda üritusi suuremaks, toovad palju välistiime ja annavad muuhulgas ka kingitusi mis soodutavad tagasitulekut või pikemaks jäämist. Ja nagu vastas hiljuti üks vanemohvitser “jõudu” tervitusele: “Mõistust tuleb soovida mitte jõudu.” Patrullikatel on vaja mõlemat ja palju ja korraga – mul on raske uskuda, et maailmas on olemas veel midagi nii vaimset ja füüsilist tippvormi nõudvat väljakutset.
