KALEVI MALEVKOND

Laupäeval,27.märtsil, viidi Männiku lasketiirus läbi kuulipilduri MG-3 väljaõpe.

Arvestades praegust piirangute olukorda sai väljaõppel osaleda 4 lahingpaari ehk 8 võitlejat ja 2 instruktorit. Õpe hakkas relvaosade tundma õppimisega, sest MG-d sai korduvalt lahti võetud ja jälle kokku pandud. Sellele järgnesid drillid lahingpaaridena st kuulipilduri ülesanded ja kuulipilduri abi tegevused. Läbi mängiti tõrgete eemaldamine, sihiku kauguste muutmine ning moonalindi ja vintraua vahetus.

Peale kuiva trenni sai samu tegevusi proovida maastikul ja lahingpaaridena söösta-kata  harjutamisel. Väiksema õppegrupi puhul omandati oskusteavet ladusamalt ja kiiremini, mis muidu vastava väljaõppe harjutamisel võtab aega päevi. Meeleolu hoidis üleval sõbralik ja toetav seltskond ning motiveerivalt mõnus kevadilm.

Aasta alguses korraldas Kaitseliidu Kool allüksuse ülematele mõeldud kursuse „Sõjapidamine talvetingimustes“, millest võttis osa ka kaks Kalevi kergjalaväekompanii liiget. Et jaanuari lõpp ja veebruari algus paistsid sellel aastal silma lumerohkuse ja talviselt kargete miinuskraadidega, siis said kursusel osalejad panna proovile nii oma varustuse, füüsilise võimekuse kui vaimse valmisoleku rasketes oludes toime tulla. Kursuse vältel prooviti ära mitmeid erinevaid liikumisvahendeid (suusad, patrullkelgud, räätsad, mootorsaanid), õpiti oma „laovarustust“ uue nurga pealt kasutama ning kirsiks tordil oli karastav suplus tiiki raiutud jääaugus.

Jaanuari lõpus toimunud õppenädala keskendus pigem erinevate varustus- elementide ja olukordade katsetamisele, sest suuskadel täisvarustuses maastiku läbimine nõuab nii harjumist kui harjutamist. Kiiresti sai selgeks, et tavaoludes erinevad mugavustegurid stiilis „kes neid sokke ikka viitsib vahetada?“ või „küll ma tunni-kahe-kuue pärast oma kolm küpsist ära söön!“ muutuvad külmade ilmadega kiiresti hädavajaduseks, et vältida külmakahjustusi ning tagada üksuse võitlusvõime. Rolli ei mängi mitte ainult üksuse pädev juhtimine, vaid ka üksikvõitleja oskus ja valmisolek ebamugavas olukorras toime tulla.

Veebruari alguses toimunud nädalavahetus keskendus õppele maastikul ning kursusel osalejad pidid tegema oma jaoga vastasele varitsuse ja korraldama krõbedas külmas asjakohane ööbimine oma üksusele. Õppurid said omal nahal tunda, et värskelt sadanud põlvekõrguses lumes taktikaliselt liikuda ja toime tulla nõuab vilumust.

Kursusel kogetu põhjal võivad osalenud kalevlased öelda, et sellistes olukordades on meeskonnatöö ja -tunnetus määrava tähtsusega.

       Pilt termokaameraga

Kaitseliidu kooli Facebooki postitus: https://www.facebook.com/kaitseliidukool/posts/3704364996310612

The hard lessons learned over centuries of battlefield healthcare were all but ignored until a landmark paper appeared in a 1996 issue of Military Medicine. Previously, military guidelines for trauma management mirrored tactics used in the civilian sector. Initiated by the elements of the Special Operations Command, the new strategies outlined in 1996 were collectively referred to as Tactical Combat Casualty Care (TCCC). SFC Robert Miller (Retired)

Minu meditsiinihuvi juured said sügavamalt mulda oma kompanii koosseisus laskursanitarina lahingtandril olles. Olles oma erialalt jurist mitte meedik, ning aastakümneid juristina tööl, tundsin, et pelgalt laskursanitarikursustel õpitud teadmised ei ole sugugi piisavad. Mida aeg edasi, seda kindlamaks sai ka teadmine, et ühel päeval asun õendust õppima. Nüüd, kuus aastat hiljem, olengi õenduse eriala neljanda kursuse tudeng ja töötan Põhja – Eesti Regionaalhaiglas abiõena. Tõsi, sellele eelnesid mitmete aastate vältel õpingud ka parameedikukursusel ning erinevatel sõja- ja katastroofimeditsiini kursustel Kaitseväe Akadeemias. Ühel kenal hetkel kaasnes õpingutega ka kompanii meediku ametikoht, mis omakorda andis kindla teadmise ja tõuke, mis seal salata, ka otsese vajaduse õenduse eriala omandamiseks.

Mida kätkeb endas sõjameditsiin? Haavatu käekäik sõltub väga palju just haiglaeelsest esmaabist ja seetõttu esmaabi andja väljaõppest. Lahingsituatsioonis ei pruugi see esimene abiandja olla sugugi meedik (laskursanitar, ammugi mitte rühmaparameedik), vaid just lahingpaariline või sõltuvalt olukorrast haavatu ise. Kui tsiviilsüsteemis on meedikute missiooniks kannatanule abi andmine, siis lahinguolukorras peavad meedikud lisaks kannatanu käsitlusele tegelema ka üksusele antud ülesandega. Teisisõnu on haavatu lahingsituatsioonis nii meditsiiniliseks kui ka taktikaliseks “probleemiks” ning tagada tuleb nii abi kannatanule, uute haavatute tekke vältimine kui ka lahingülesande täitmine.

Kompanii meedikuna on minu ülesandeks tagada oma kompaniis sõjameditsiini toimimine üksikvõitlejast kompanii meedikuni jõudmiseni ning sealt edasi juba haavatu või haigestunu edasi toimetamine kõrgemasse etappi. Samuti meditsiinitaktika- ja meditsiiniõpete läbiviimine üksusele. Lisaks õppuste raames lahingvigastuste läbimängimisele ning mängulise haavatutele abi andmise on minu ülesanne koos arstiga õppuste eel võitlejate tervisekontrolli läbiviimine ning õppustel reaalmeditsiini tagamine ning vajadusel ka esmaabi andmine (õppustel tekkinud traumad, terviserikked – nt meniskivigastused, nikastused, põrutused, allergilised reaktsioonid, ka dehüdratsioonist tekkinud terviseprobleemid, vms). Üheks heaks näiteks on 2017 aastal toimunud õppus HUNT, kus dessandiga Naissaarel olles sain rännaku ajal teate, et eespool on ootamas haigestunu. Tegemist oli üpriski sooja ilmaga vaatamata õppuse toimumise ajale ning võitlejate ülekuumenemine ja vedeliku puudusest tingitud probleemid olid kerged saabuma. Jätsin oma suurema kandami maha ja asusin hädavajalikku meediku varustust selga haarates kiirelt teele. Umbes kilomeetri möödudes nägin ühtäkki eespool metsas puude vahele pargitud veoautode kuju. Mõtlesin, et ometi jõuan pärale, aga imelik – saarele ikka üksuse veoautoga ei tulda ja saare enda veokid ei saa seal olla. Ka ei ole sealsed veokid justkui päris sellised. Järgmisel hetkel vaatasin, et no ei ole autot. Veidi hiljem nägin uuesti suure veoki kuju ja siis see kadus taas. Et selle vahemaa läbimisel haigestunut ikka veel ei leidnud ja tundsin, kuis keha meeletu kiirusega kuumeneb, peatusin, et tema asukohta täpsustada. See mind ka päästis. Sain kiivri peast, et end maha jahutada ja aega, et puhata ning täiendavalt vett juua, misjärel taas abivajajani tõtata. Seega andis õppus mitu head õppetundi ja kinnitust õpitule. Sellise ilmaga rännates ja õppusel madistades peab kogu aeg ja vähehaaval vett jooma. Vee joomine alles siis, kui juba janu tunned, on hilinenud joomine ja ei pruugi enam päästa. Nii oli juhtunud ka võitlejaga, kellele appi tõttasin ning tema jaoks lõppes õppus evakueerimisega saarelt turgutamiseks juba kõrgemasse etappi. Teiseks õpetlikuks momendiks oli kogemus, et abi andjast ei ole kasu, kui ta abivajajani jõudes on ise ära kustunud. Lisakogemus oli aga nähtud hallutsinatsioon või miraaž, kumb see päriselt oli, ei oska ma tänaseni kindlalt öelda.

Tänase olukorra kontekstis saan aga hea näitena välja tuua eelmise aasta jaanuaris kompanii liikmetele läbi viidud õppusest lahingmeditsiinist keemia-, bioloogilise- või radioaktiivse saaste korral, kus õppisime arst-õppejõud Peeter Veiksaare käe all teooriat ning viisime läbi ka praktilise õppe kaitsevahendite kasutamisest ning haigestunute ja üksteise dekontamineerimisest ehk saastest puhastamisest. Tõsi, tänases COVID- 19 viirusest tingitud situatsioonis gaasimaske me kasutama ei pea, kuid esmased teadmised ja oskused kaitsevahendite kasutamisest kulusid mõne kuu pärast võitlejatel marjaks ära, kui nad sadamas abiks käisid kontrolli tegemas.

Lõpetuseks – kas ühest juristist võib saada ka meedik? Saan täna öelda, et jah, võib, ning üks eriala ei välista teist ega ka vastupidi. Miski pole võimatu, kui on tahtmine ja ideed, mida seada eesmärgiks, et siis, siht sirge silme ees, kindlalt selle poole liikuda. Ja kuskil pole kirjas, et selle käigus ei tohi sihte veidi kõrgemale seada ja kunagine esimene siht vaheetapiks panna.

24.02.2021 tähistasime Eesti Vabariigi 103. aastapäeva  kell 08.30 Kaitseliidu Tallinna maleva eestvedamisel Kalevi malevkonna mälestusmärgi juures Rahumäe kalmistul. Kalevi malevkonda esindasid kergejalaväekompanii rühmaülemad ning Naiskodukaitse, Kodutütarde ning Noorte Kotkaste esindajad.

Kaitseliit tähistab meie riigi sünnipäeva üle-eestiliselt valveseisakutega erinevate vabadusvõitlust tähistavate mälestusmärkide juures- pärjad või küünlad asetati  Tallinna maleva üksuste poolt Reaalipoiste monumendile, Kaitseväe kalmistule ning Maarjamäe ohvitseride mälestusmärgile. Lisaks sellele andsid  traditsiooniliselt uued liikmed täna hommikul varavalges maleva staabihoone ees truudusevande.

20.02.2021 anti Tallinna malevas 103. Vabariigi aastapäeva  rivistusel välja Põhja maakaitseringkonna (Tallinn, Harju, Rapla) võitlejatele sõdurite ja  noorem- allohvitseride auastmed ning KL teenetemärgid. Auastmed pani rinda kolonel Kalev Koidumäe ja tugev käepigistus Harju maleva pealikult  kol-ltn Eero Kinnunen’ilt. Kalevi malevkond sai juurde 12 kapralit ja 4 reameest. Palju õnne kalevlastele!

Foto: Eduard Iganus

Minu teekond Kaitseliidus sai alguse kui läksin Tallinna Teletorni juures toimunud Kaitseliidu perepäevale Noorkotkast poega saatma ja puhtjuhuslikult jäin Naiskodukaitse inimestega jutustama. Sattusin nendega räägitust vaimustusse ja rääkisin pehmeks ka oma ema, kellega saime 2013. aastal Naiskodukaitse täieõiguslikuks liikmeks, lisaks oli õde juba aasta varem liitunud.

Seda, et minust saab välikokk, ei oleks ma toona aga kõige pöörasemates unistustes suutnud ette kujutada. Kuid 2014. aastal „Naistelt naistele“ ürituse käigus supi jagamisel abiks olles sain tegutsemisest ja inimestega suhtlemisest sellise võimsa elamuse ning tekkis selge arusaam, et  see on minu valdkond. Hakkasin osalema välikoka väljaõppes ning 2016. aastal kaasati mind Ekströmi marsile suppi keetma umbes 400 marsist osavõtjale. Olin kohutavalt närvis ja ma ise tundsin, et kõik paljud asjad läksid untsu, aga teised olin nii toetavad ja minu tööga rahul, et Erki Vaikre veenis mind Kalevi malevkonna köögiülemaks hakkama. Tänaseks olen olnud välikokk 7 aastat ehk kogu oma Naiskodukaitse liikmeks olemise aja, ning Kalevi malevkonna köögiülem olen olnud 5 aastat. Alates 2020. aastast olen ka reamees ning saanud oma köögimeeskonnaga kaasa lüüa kõigil suurematel õppustel: Hunt, Siil, Põhjakonn. Üks seni ägedamaid kogemusi oli meil aga 2020. aasta Kaitseliidule pühendatud ETV hommikusaates „Terevisioon“ koos telekokk Wennaga koorest kanapastat küpsetada. Samuti meeldib mulle väga, et olen lisaks Kalevi malevkonna tegemistes kaasalöömisele olen saanud kaasa lüüa ka teistes üritustel (sh noorte riigikaitselaagrid, SBK toitlustamine, laulu- ja tantsupiduliste toitlustamine jne). Tänaseks olen ka Naiskodukaitse Tallinna ringkonna toitlustuse baasväljaõppe instruktor ning osalenud ka Naiskodukaitse Välikoka erialavõistlustel 2018. ja 2020. aastal.

Köögiülema roll on tegelikult väga vastutusrikas ja mitmekülgne ning igavust lihtsalt ei ole aega tunda. Ühest küljest tuleb õppuse ajal tagada toit ning organiseerida kõik sellega kaasnev – komplekteerida meeskond ja vajalik moonavaru koostöös oma üksuse ja tagalaga, kontrollida väliköögi varustust ning valmistada kõik õppuse toimimiseks ette, planeerida ülematega detailid (sh toidukordade aeg, väliköögi asukoht, menüü, vajadusel tagalatoetus jne). Hea valmisolek ja paindlikkus erinevateks juhtumiteks on väliköögi tegevuse planeerimisel ülimalt oluline, kuid minu jaoks on väliköögi kõige olulisem komponent meeskond. Väliköögi töö peab olema sujuv, meeleolu motiveeriv, tegevus süsteemne ja seda saab ainult hea meeskonnaga. Ma olen väga tänulik sellele köögimeeskonna „dream team“-ile, kellega olen seni saanud väliõppustel köögis toimetada. See tunne kiirgab ka meie töö tulemusse ja seeläbi püüame leida erinevaid võimalusi oma võitlejaid üllatada – kas siis kompanii talvepäevadel kaneelirulle küpsetades või õppuse raskeimal hommikul pannkooke vahukoorega pakkudes.

Väliköögi argipäev nõuab ääretult head ajaplaneerimist ja meie meeskonna töö algab reeglina mitu tundi varem kui teistel, sest kõik ettevalmistused nõuavad oma aja – pliit tuleb soojaks kütta, vesi tuleb soojaks keeta, toit valmis teha. Kuigi vahel on hommikuti varajane ärkamine raske, sest meie töö algab kl 3 või 4 hommikul, siis on päikesetõus on alati inspireeriv ning parim kompliment välikokale on see, kui putru söövad ka kõige nõudlikumad gurmaanid ja tullakse veel juurdegi küsima. Pärast söögikorda tuleb väliköögi meeskonnal hooldada kogu oma varustus ja teha juba ettevalmistused tulevasteks toidukordadeks. Väliköögis liigub aeg teistmoodi ja aega igavust tunda tõepoolest ei ole. Küll aga tekib olukord, et tavalisele 4-5-liikmelisele perekonnale enam süüa ei oska teha, sest metsas harjud ära suurte kogustega.

Minult on palju küsitud, miks ma seda teen – nädalavahetus kodus veeta on ju oluliselt mugavam. Aga mind motiveerivad need metsast saadud hetked – hetked, kui näed kaasvõitlejatel silmi särama löömas ja tänulikkust, millega nad sooja supi su käest vastu võtavad. See on see, mille nimel oled valmis taas hommikul koos esimeste päikesekiirtega ärkama ja uinuma kui öö on haaramas enda embusse. Ma olen õnnelik, et olen saanud anda enda panuse meie väikese Eesti heaks.

Sellel nädalavahetusel (6.-7.02.2021) toimus Männiku lasketiirus kalevlaste  relva- ja laskeõpe. See oli esimene osa 2021. aastasse planeeritud neljaosalisest relvaõppe ja laskeharjutuse seeriast, mille eesmärgiks on lihvida rühma tasemel võitlejate laskeoskusi ja relva käsitlemist erinevates olukordades.

Esimesel õppepäeval osales 20 võitlejat, kes jaotati oma oskuste põhjal kahte gruppi: algajad ja juba edasijõudnud. Selline jaotus andis võimaluse õpet läbi viia grupi taset arvestades spetsiifilisemalt ning jälgida terviseohutuse nõudeid. Õppepäeva loenguline pool toimus Männiku lasketiiru siseruumides ja käsitles põhitõdesid automaatrelva üldkirjeldusest ja ohutusnõuetest. Selle päeva praktiline osa keskendus aga relva kokku-ja lahtivõtmisele ning relva üldisele käsitsemisele: drilliti laskeasendeid, taktikalist salvevahetust, tegutsemist relva tõrgete puhul ning sihtimispunkti valimist.

Väljaõppe teine päev veedeti -10 kraadises Männiku välitiirus. Hommik algas iga võitleja automaatrelva sisse laskmisega ehk relvade rihtimisega, millele järgnesid laskeharjutused 50 m ja 100 m tiirus. Kuna õppegrupi oskused olid erinevad, siis tuli õppetegevusele läheneda mõnevõrra individuaalselt – kes õppis laskmise käigus arvestama oma hingamisrütmiga, kes proovis oma laskeasendit paremini kohandada ning kes lihvis sihtimise oskusi. Omamoodi väljakutse oli mahasadanud lumi, mis pakkus kalevlastele korralikku sumpamise võimalust erinevate laskekauguste ja sihtmärgi tulemuste vaatamiseks.

Pühapäeva õhtuks olid väljaõppes osalenud kalevlased väsinud, aga rahulolevad. Hea meel oli tõdeda, et igaüks omandas midagi uut ning parandas oma laskeoskusi, mis õigustas väljaõppe eesmärki. Üleüldine meeleolu väljaõppe lõpuks oli positiivne ja kokkuhoidev, sest üksteist aidati ja toetati terve õppetegevuse vältel. Kalevi maleva uued liikmed, kellele see oli esimene võimalus üldse sellisel väljaõppel osaleda, leidsid, et see nädalavahetus oli „väga äge!“

22. jaanuaril tähistati Kaitseliidu Tallinna maleva 96. aastapäeva piduliku rivistuse ning silmapaistvamate maleva liikmete tunnustamisega. Kalevi malevkonnast tunnustati Tallinna maleva teenetemärgi ja malevapealiku kolonel Kalev Koidumäe tänukirjaga 5 eeskujuliku ja aktiivset  kompanii liiget, kes on aastaid aktiivselt panustanud kompanii tegevusse ja arendamisse.

Nooremleitnant Marek Nisuma puhul on tegemist eeskujuliku ohvitseriga, kes kompaniiülema abina seisab tugevalt üksuse komplekteerimise eest, tegeleb aktiivselt värbamistööga ning hoiab pilgu peal üksuse liikmete varustuse aja- ja asjakohasena hoidmisel. Tasub välja tuua tema panust 2020. kevadel väljakuulutatud eriolukorra ajal, kus nooremleitnant Nisumal oli kandev roll Tallinna Sadamasse Politsei- ja Piirivalveametile appi läbinud kalevlaste tegevuse koordineerimisel.

Reamees Kirle Kamardin on jaoülemaabi, kes paistab silma sellega, et tagab oma jao eesmärgipärase tegevuse igas olukorras ning suudab hoida oma võitlejad kõrgelt motiveerituna ka kõige karmimates tingimustes. Tal on julgust vastu võtta suuri väljakutseid ja ta on suuteline ka kõige nõudlikumad ülesanded täitma talle omase pealehakkamise ning asjatundlikkusega.

Reamehed Jüri Gulbis ja Urmas Valgma on kompanii „tandem-raudvara“, kelle panuseta ei möödu ükski üksuse õppus või väljaõppeüritus. Muu hulgas vastutavad nad kompanii masinapargi eest, kuhu mõlemad on panustanud palju oma isikliku aega ja vahendeid. Ühtlasi löövad nad mõlemad aktiivselt kaasa gümnaasiumiõpilastele suunatud riigikaitselaagrite korraldamisesse ja läbiviimisesse, olles seeläbi eeskujuks kõigile kompanii liikmetele.

Reamees Karl Kõiva on kompanii liige, kelleta ei toimu peaaegu ükski õppus või väljaõppeürituse. Ta paistab silma kõrge kohusetundlikkuse, abivalmiduse ning oma aktiivse panusega Kaitseliidu tegevusse ka väljaspool kompanii üritusi.

Seekordsel aastapäeva tähistamine oli mõjutatud COVID-19 ohutusnõutest, mistõttu olid tunnustamisüritusele kutsutud vaid tunnustuse saanud kaitseliitlased, külalistena malevkonnapealikud ning üritus toimus vabas õhus.

Kalevi malevkond on uhke oma liikmete üle ja soovib kõigile tugevat tervist, kordaminekuid ja pühendumist uuel aastal!

3. jaanuar on kuulutatud Vabadussõjas võidelnute mälestuspäevaks, et tähistada 3. jaanuaril 1920 kell 10.30 sõlmitud relvarahu Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel. Vabadussõjas võidelnute mälestuspäeva tähistatakse üle-eestiliselt Eesti Kaitseväe ja Kaitseliidu auvalvega erinevate Vabadussõjaga seotud mälestusmärkide juures ning traditsioonilise vaikuseminutiga kell 10.30.

Kalevi malevkonna relvarahu 101. aastapäevale pühendatud auvalve toimus Tallinnas Rahumäe kalmistul asuva Vabadussõjas langenud kalevlaste mälestusmärgi juures. Kalevi malevkonda esindas malevkonna pealik Heidi Tormet ja Kalevi malevkonna võitleja Liina Tamm. Tseremoonia käigus asetati mälestusmärgi juurde küünal langenud võitlejate mälestuseks.

Kalevlaste Maleva eellugu ulatub aastasse 1901, kui 24. mail asutati Tallinna jalgrattasõitjate selts Kalev. 1918. aasta novembris, nädalapäevad enne Punaarmee sissetungi Eestisse, organiseeris Eestimaa Sporti Seltsi Kalevi ülem Leopold Tõnson koosoleku, mille keskne idee oli luua Kalevi seltsi baasil sõjaväeline üksus. 16. detsembril 1918 toimus Kalevlaste Maleva asutamiskoosolek ning 01.01.1919 seisuga oli vastloodud sõjalise üksuse nimekirjas 12 ohvitseri, 1 sõjaväeametnik ja 165 meest reakoosseisus. Kalevlaste esimesed sõjalised operatsioonid toimusid juba 1919. aasta jaanuaris, kui nad võtsid osa Põhja-Eesti ranniku dessantoperatsioonidest, kuid hilisem lahingtegevus viis Kalevlaste Maleva Narva frondile, Mõniste rajooni ning Pihkvasse. Kalevlastena võitlesid Eesti Vabadussõjas näiteks Otto Tief (lpn), Ernst Idla (rms) ja Anton Õunapuu (rms, langenud 02.04.1919).

Eesti Vabadussõda kestis kokku 402 päeva ning Eesti kaotas sõjas üle 6000 inimese, neist ligi 4000 otseses lahingutegevuses. Vabadusvõitluses osales umbes 500 kalevlast (peamiselt vabatahtlikud) ja neist 89 jättis oma elu lahinguväljale.

Kasutatud allikad:

1. https://www.riigikantselei.ee/et/uudised/vabadussojas-voidelnute-malestuspaeva-puhul-reedel-eestis-lipupaev

2. Kalevlaste Maleva sõjapidamise päevaraamat 1918-1919

28. novembril 2020 toimus Soodla harjutusalal 1. JVBR ja Briti liitlaste NATO eFP Battlegroup Estonia ühisõppus, kuhu vastutegevust tegema kaasati Kalevi malevkonna kergejalaväekompanii liikmetest moodustatud jagu.

Kalevi võitlejatele tuli 1. jalaväebrigaadi CIMIC ( Tsiviil- militaarkoostöö)  poolt pakkumine ootamatult, aga kuna selle üksuse liikmetele meeldivad ootamatud ja huvitavad väljakutsed, siis pikalt mõtlemiseks aega ei võetud ning leiti kiirelt jao jagu võitlejaid ülesande täitmiseks.

Selleks, et Briti sõdurid saaksid reamehe auastmest kapraliks edutatud, tuleb neil väliõppuse raames harjutada relvastatud konvoi varitsust, kus testitakse uut auastet soovivate võitlejate juhtimisoskust, meeskonnatööd, sõjalisi teadmisi ja füüsilisi võimeid. Seekordne õppus keskendus Briti liitlaste jaoks vastase mahasurumise ja ala puhastamise harjutamisele.

Kalevlaste ülesandeks oli organiseerida vastutegevus (so ettenähtud alal patrullida, avastada vastane ja nendega kontakti astuda) kasutades seejuures oma tegevuses ka üksuse BTRi. Kuna vastutegevuse roll sedalaadi õppustel lõppeb reeglina mahasurumisega, siis oli õppusel osalenud Kalevi võitlejate arvates hea võimalus jälgida liitlaste tegevust lahinguväljal ning milline oli kontaktijärgne tegevus.