Minu teekond Kaitseliidus sai alguse kui läksin Tallinna Teletorni juures toimunud Kaitseliidu perepäevale Noorkotkast poega saatma ja puhtjuhuslikult jäin Naiskodukaitse inimestega jutustama. Sattusin nendega räägitust vaimustusse ja rääkisin pehmeks ka oma ema, kellega saime 2013. aastal Naiskodukaitse täieõiguslikuks liikmeks, lisaks oli õde juba aasta varem liitunud.
Seda, et minust saab välikokk, ei oleks ma toona aga kõige pöörasemates unistustes suutnud ette kujutada. Kuid 2014. aastal „Naistelt naistele“ ürituse käigus supi jagamisel abiks olles sain tegutsemisest ja inimestega suhtlemisest sellise võimsa elamuse ning tekkis selge arusaam, et see on minu valdkond. Hakkasin osalema välikoka väljaõppes ning 2016. aastal kaasati mind Ekströmi marsile suppi keetma umbes 400 marsist osavõtjale. Olin kohutavalt närvis ja ma ise tundsin, et kõik paljud asjad läksid untsu, aga teised olin nii toetavad ja minu tööga rahul, et Erki Vaikre veenis mind Kalevi malevkonna köögiülemaks hakkama. Tänaseks olen olnud välikokk 7 aastat ehk kogu oma Naiskodukaitse liikmeks olemise aja, ning Kalevi malevkonna köögiülem olen olnud 5 aastat. Alates 2020. aastast olen ka reamees ning saanud oma köögimeeskonnaga kaasa lüüa kõigil suurematel õppustel: Hunt, Siil, Põhjakonn. Üks seni ägedamaid kogemusi oli meil aga 2020. aasta Kaitseliidule pühendatud ETV hommikusaates „Terevisioon“ koos telekokk Wennaga koorest kanapastat küpsetada. Samuti meeldib mulle väga, et olen lisaks Kalevi malevkonna tegemistes kaasalöömisele olen saanud kaasa lüüa ka teistes üritustel (sh noorte riigikaitselaagrid, SBK toitlustamine, laulu- ja tantsupiduliste toitlustamine jne). Tänaseks olen ka Naiskodukaitse Tallinna ringkonna toitlustuse baasväljaõppe instruktor ning osalenud ka Naiskodukaitse Välikoka erialavõistlustel 2018. ja 2020. aastal.
Köögiülema roll on tegelikult väga vastutusrikas ja mitmekülgne ning igavust lihtsalt ei ole aega tunda. Ühest küljest tuleb õppuse ajal tagada toit ning organiseerida kõik sellega kaasnev – komplekteerida meeskond ja vajalik moonavaru koostöös oma üksuse ja tagalaga, kontrollida väliköögi varustust ning valmistada kõik õppuse toimimiseks ette, planeerida ülematega detailid (sh toidukordade aeg, väliköögi asukoht, menüü, vajadusel tagalatoetus jne). Hea valmisolek ja paindlikkus erinevateks juhtumiteks on väliköögi tegevuse planeerimisel ülimalt oluline, kuid minu jaoks on väliköögi kõige olulisem komponent meeskond. Väliköögi töö peab olema sujuv, meeleolu motiveeriv, tegevus süsteemne ja seda saab ainult hea meeskonnaga. Ma olen väga tänulik sellele köögimeeskonna „dream team“-ile, kellega olen seni saanud väliõppustel köögis toimetada. See tunne kiirgab ka meie töö tulemusse ja seeläbi püüame leida erinevaid võimalusi oma võitlejaid üllatada – kas siis kompanii talvepäevadel kaneelirulle küpsetades või õppuse raskeimal hommikul pannkooke vahukoorega pakkudes.
Väliköögi argipäev nõuab ääretult head ajaplaneerimist ja meie meeskonna töö algab reeglina mitu tundi varem kui teistel, sest kõik ettevalmistused nõuavad oma aja – pliit tuleb soojaks kütta, vesi tuleb soojaks keeta, toit valmis teha. Kuigi vahel on hommikuti varajane ärkamine raske, sest meie töö algab kl 3 või 4 hommikul, siis on päikesetõus on alati inspireeriv ning parim kompliment välikokale on see, kui putru söövad ka kõige nõudlikumad gurmaanid ja tullakse veel juurdegi küsima. Pärast söögikorda tuleb väliköögi meeskonnal hooldada kogu oma varustus ja teha juba ettevalmistused tulevasteks toidukordadeks. Väliköögis liigub aeg teistmoodi ja aega igavust tunda tõepoolest ei ole. Küll aga tekib olukord, et tavalisele 4-5-liikmelisele perekonnale enam süüa ei oska teha, sest metsas harjud ära suurte kogustega.
Minult on palju küsitud, miks ma seda teen – nädalavahetus kodus veeta on ju oluliselt mugavam. Aga mind motiveerivad need metsast saadud hetked – hetked, kui näed kaasvõitlejatel silmi särama löömas ja tänulikkust, millega nad sooja supi su käest vastu võtavad. See on see, mille nimel oled valmis taas hommikul koos esimeste päikesekiirtega ärkama ja uinuma kui öö on haaramas enda embusse. Ma olen õnnelik, et olen saanud anda enda panuse meie väikese Eesti heaks.