Autor: Evi Gulbis

The hard lessons learned over centuries of battlefield healthcare were all but ignored until a landmark paper appeared in a 1996 issue of Military Medicine. Previously, military guidelines for trauma management mirrored tactics used in the civilian sector. Initiated by the elements of the Special Operations Command, the new strategies outlined in 1996 were collectively referred to as Tactical Combat Casualty Care (TCCC). SFC Robert Miller (Retired)

Minu meditsiinihuvi juured said sügavamalt mulda oma kompanii koosseisus laskursanitarina lahingtandril olles. Olles oma erialalt jurist mitte meedik, ning aastakümneid juristina tööl, tundsin, et pelgalt laskursanitarikursustel õpitud teadmised ei ole sugugi piisavad. Mida aeg edasi, seda kindlamaks sai ka teadmine, et ühel päeval asun õendust õppima. Nüüd, kuus aastat hiljem, olengi õenduse eriala neljanda kursuse tudeng ja töötan Põhja – Eesti Regionaalhaiglas abiõena. Tõsi, sellele eelnesid mitmete aastate vältel õpingud ka parameedikukursusel ning erinevatel sõja- ja katastroofimeditsiini kursustel Kaitseväe Akadeemias. Ühel kenal hetkel kaasnes õpingutega ka kompanii meediku ametikoht, mis omakorda andis kindla teadmise ja tõuke, mis seal salata, ka otsese vajaduse õenduse eriala omandamiseks.

Mida kätkeb endas sõjameditsiin? Haavatu käekäik sõltub väga palju just haiglaeelsest esmaabist ja seetõttu esmaabi andja väljaõppest. Lahingsituatsioonis ei pruugi see esimene abiandja olla sugugi meedik (laskursanitar, ammugi mitte rühmaparameedik), vaid just lahingpaariline või sõltuvalt olukorrast haavatu ise. Kui tsiviilsüsteemis on meedikute missiooniks kannatanule abi andmine, siis lahinguolukorras peavad meedikud lisaks kannatanu käsitlusele tegelema ka üksusele antud ülesandega. Teisisõnu on haavatu lahingsituatsioonis nii meditsiiniliseks kui ka taktikaliseks “probleemiks” ning tagada tuleb nii abi kannatanule, uute haavatute tekke vältimine kui ka lahingülesande täitmine.

Kompanii meedikuna on minu ülesandeks tagada oma kompaniis sõjameditsiini toimimine üksikvõitlejast kompanii meedikuni jõudmiseni ning sealt edasi juba haavatu või haigestunu edasi toimetamine kõrgemasse etappi. Samuti meditsiinitaktika- ja meditsiiniõpete läbiviimine üksusele. Lisaks õppuste raames lahingvigastuste läbimängimisele ning mängulise haavatutele abi andmise on minu ülesanne koos arstiga õppuste eel võitlejate tervisekontrolli läbiviimine ning õppustel reaalmeditsiini tagamine ning vajadusel ka esmaabi andmine (õppustel tekkinud traumad, terviserikked – nt meniskivigastused, nikastused, põrutused, allergilised reaktsioonid, ka dehüdratsioonist tekkinud terviseprobleemid, vms). Üheks heaks näiteks on 2017 aastal toimunud õppus HUNT, kus dessandiga Naissaarel olles sain rännaku ajal teate, et eespool on ootamas haigestunu. Tegemist oli üpriski sooja ilmaga vaatamata õppuse toimumise ajale ning võitlejate ülekuumenemine ja vedeliku puudusest tingitud probleemid olid kerged saabuma. Jätsin oma suurema kandami maha ja asusin hädavajalikku meediku varustust selga haarates kiirelt teele. Umbes kilomeetri möödudes nägin ühtäkki eespool metsas puude vahele pargitud veoautode kuju. Mõtlesin, et ometi jõuan pärale, aga imelik – saarele ikka üksuse veoautoga ei tulda ja saare enda veokid ei saa seal olla. Ka ei ole sealsed veokid justkui päris sellised. Järgmisel hetkel vaatasin, et no ei ole autot. Veidi hiljem nägin uuesti suure veoki kuju ja siis see kadus taas. Et selle vahemaa läbimisel haigestunut ikka veel ei leidnud ja tundsin, kuis keha meeletu kiirusega kuumeneb, peatusin, et tema asukohta täpsustada. See mind ka päästis. Sain kiivri peast, et end maha jahutada ja aega, et puhata ning täiendavalt vett juua, misjärel taas abivajajani tõtata. Seega andis õppus mitu head õppetundi ja kinnitust õpitule. Sellise ilmaga rännates ja õppusel madistades peab kogu aeg ja vähehaaval vett jooma. Vee joomine alles siis, kui juba janu tunned, on hilinenud joomine ja ei pruugi enam päästa. Nii oli juhtunud ka võitlejaga, kellele appi tõttasin ning tema jaoks lõppes õppus evakueerimisega saarelt turgutamiseks juba kõrgemasse etappi. Teiseks õpetlikuks momendiks oli kogemus, et abi andjast ei ole kasu, kui ta abivajajani jõudes on ise ära kustunud. Lisakogemus oli aga nähtud hallutsinatsioon või miraaž, kumb see päriselt oli, ei oska ma tänaseni kindlalt öelda.

Tänase olukorra kontekstis saan aga hea näitena välja tuua eelmise aasta jaanuaris kompanii liikmetele läbi viidud õppusest lahingmeditsiinist keemia-, bioloogilise- või radioaktiivse saaste korral, kus õppisime arst-õppejõud Peeter Veiksaare käe all teooriat ning viisime läbi ka praktilise õppe kaitsevahendite kasutamisest ning haigestunute ja üksteise dekontamineerimisest ehk saastest puhastamisest. Tõsi, tänases COVID- 19 viirusest tingitud situatsioonis gaasimaske me kasutama ei pea, kuid esmased teadmised ja oskused kaitsevahendite kasutamisest kulusid mõne kuu pärast võitlejatel marjaks ära, kui nad sadamas abiks käisid kontrolli tegemas.

Lõpetuseks – kas ühest juristist võib saada ka meedik? Saan täna öelda, et jah, võib, ning üks eriala ei välista teist ega ka vastupidi. Miski pole võimatu, kui on tahtmine ja ideed, mida seada eesmärgiks, et siis, siht sirge silme ees, kindlalt selle poole liikuda. Ja kuskil pole kirjas, et selle käigus ei tohi sihte veidi kõrgemale seada ja kunagine esimene siht vaheetapiks panna.